Esimest õpetliku lugu jagaksin saatest Pealtnägija, mis rääkis naisest, kes suhtles väidetavalt mehega Inglisemaalt, kellel oli ka poeg. Mees võitis naise poolehoiu ja kui mees oli kindel, et naine on temasse kiindunud, siis hakkas ta paluma raha haigele pojale. Mida aeg edasi seda jaburamad ettekäänded tulid paraku kui naine sellest aru sai oli juba liiga hilja. Väikeste summadena oli ta mitu sadatuhat krooni mehele kandnud, seda tagasi saada enam ilmselgelt lootust pole.
Teise loo tooksin interneti foorumitest, kus toimub kauplemine. Interneti teel kauplemine eraisikute vahel on väga riskantne, kuna puudub vahetu kontakt ja usaldus. Teine osapool on üldiselt täiesti anonüümne ja kui peaks minema midagi viltu, et inimene ei saada rahale vastu lubatud kaupa, siis on ka politsei suhteliselt jõuetu lahendama analoogset situatsiooni. Paar nädalat tagasi oli ka kanal2's reporteris lugu, kus Venemaalt osteti Eesti firmalt traktor. Pool rahast maksti ette, kuid mingit traktorit vastu ei saadetud. Inimene oli aktiivne leidis aja ja viisa ja kõik muu vajaliku, et tulla Eestisse, käis politseis, kuid lootust tal pool ettemaksust tagasi saada suurt lootust ei ole. Kuigi ta ütles, et tema kandis Venemaal ei oleks selline mitte kunagi juhtunud, see lugu oleks ennekuulmatu ja sellise teotegija võetaks kohe vastutusele, siis paraku tuleb arvestada erikultuuridega ja alati suhtuda eelarvamustega. Seega ei ole mitte ainult eraisikute vahel tehingud riskantsed vaid ka firmadega vahel.
Kolmandaks looks oleks pettustest, kus maskeeritakse mõne sotsiaalvõrgustiku konto taha, et paista inimesena, kes ta tegelikult ei ole ja seeläbi suhelda ja luua usaldust teismelistega. Analoogne lugu oli juba jupp aega tagasi Eesti poisist, kes lõpuks ka endalt elu võttis. Nimelt meelitati talt interneti teel algul süütumaid paljastavaid pilte, mida aega edasi seda suuremaks läksid nõudmised. Paraku kui poiss otsustas lõpetada ja sai aru, et tegemist on pettusega oli juba hilja. Siis hakati teda juba ähvardama ja väljapressima ja seeläbi tundis ta ennast täiesti tupikus ja et tagasi tee puudub. Ma arvan, et vanemad peaks oluliselt rohkem suhtlema oma lastega ja hoiatama analoogsete ohtude eest. Paraku ei ole ka vanemad kursis kõikide selliste ohtudega enne kui juba hilja.
